Mustakivi tulistamine – Riigikohtu lahendist

Mustakivi tulistamise Riigikohtu lahend on järjekordne näide kuidas kohtuastmed teevad samas kaasuses täiesti erinevaid otsuseid. Riigikohus mõistis juulis 2021 õigeks teetöölise D.Doroškevitši, kes tulistas 2018 augustis enesekaitseks teda töö ajal rünnanud alkoholijoobes meest.

Punkt 14, faktilised asjaolud, mille üle kassatsioonimenetluses ei vaieldud:
“Süüdistatav tegi õhtusel ajal teetöid. Ühel hetkel tuli tema juurde tööga kaasnevast mürast häiritud kannatanu, kes lõi süüdistatavat ootamatult rusikaga pähe. Seetõttu purunesid viimase kõrvaklapid. Löögi peale liikus süüdistatav tagasi, misjärel hakkas kannatanu uuesti tema poole minema. Siis võttis süüdistatav välja enda tulirelva, millele tal oli kehtiv relvaluba. Süüdistatav vinnastas relva ja tegi kohe hoiatuslasu õhku, mille peale kannatanu taandus, liikudes teisele poole teed. Kannatanu aga karjus ja sõimas süüdistatavat ning provotseeris teda ennast tulistama. Samal ajal nägi süüdistatav mööduvat kiirabiautot ja hüüdis selle juhile, et ta kutsuks politsei. Pärast seda läks süüdistatav kaastöölise juurde ja palus ka temal politsei kutsuda ning jätkas hetkeks töötamist. Ühtäkki märkas süüdistatav, kuidas kannatanu hakkas teisel pool teed sõitva bussi tagant kokkusurutud rusikatega kiiresti tema poole jooksma. Süüdistatav taganes mõne sammu, haaras uuesti relva ning tulistas temast ca 5 meetri kaugusele jõudnud ja tema poole jooksvat kannatanut, tabades teda viiel korral. Niipea, kui kannatanu kukkus, lõpetas süüdistatav tulistamise. Seejärel pani süüdistatav relva maha ja läks, käed laiali, kaastöölise juurde, näitamaks kiirabile, et ta pole ohtlik ja et kannatanu saaks kiiret abi.”

Foto allikas

Riigikohtu kolleegiumi seisukohad

P 22: “/…  üksnes toimepanija häiritus või erutus teo ajal pole ka iseenesest veel piisavad, et kõneleda tugevast hingelisest erutusest, vaid see peab olema midagi enamat. ”

P 27: “Kohtud leidsid õigesti, et relva kasutamine oli kahtlemata sobiv vahend, kuna see lõpetas täielikult ja otsekohe kannatanu vahetu ründe. Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust”.
“Kaitsetegevuse käigus on üldjuhul lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on suurem kaitstavast õigushüvest, ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust”.

P 29: “Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab, kuid seda vaid juhul, kui tal on valida mitme samaväärse kaitsevahendi vahel – kaitsja ei pea võtma üle ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski.”

“Tegelemine võitluskunstiga” ?

P 31: “Süüdistatava poolt relva kasutamata jättes ja lähivõitlust pidades olnuks täiesti reaalne võimalus, et relv satub selle käigus kannatanu kätte. Seetõttu ei pidanud süüdistatav otsustama lähivõitluse kui süüdistatava enda elu potentsiaalselt ohtu seadva ja seega ebakindla kaitsevahendi kasuks, vaid tohtis enda kaitsmiseks kasutada relva. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et süüdistatav on varem tegelenud võitluskunstiga.”

Vt ka p 3.2: “Kuna süüdistatav on varem tegelenud võitluskunstiga, pidanuks ta kasutama kaitsevahendina seda enne relva.” ja p7: “Süüdistatav on tegelenud võitluskunstiga, mille oskus, sh võime hinnata ja näha olukorda tervikuna, jääb alles ka pärast aktiivse treeningu lõppu.” (Need 2 punkti on menetluse eelnevast käigust, s.t. pole Riigikohtu seisukohad.)

Nagu mitmes eelnevas enesekaitse kaasuseski on siin ka üritatud võitluskunstiga tegelemist isiku kahjuks kallutada.

Mida kohtumenetluses tähendab “tegelemine võitluskunstiga”? Mis stiilid sinna sisse lähevad? Millisest treeningumahust alatest on isik “võitluskunstiga tegelenud”? – Kuidas kohtumenetluses hinnatakse, et võitluskunst millega, kaua ja kuidas isik tegelenud on, annab talle ka elulises olukorras eelise lähivõitluses?

Võitluskunste treenitakse valdavalt sportlikult, ilma juriidilise vaatenurgata – kuidas lüüa vs millal on seaduslik lüüa. Treenitakse turvaliselt vatikinnastega, pehmete mattide peal ja reeglite järgi – see annab küll võimalikult lähedase kogemuse päris kaklusest, aga ei ole ekvivalent vägivaldsele lähivõitlusele, kus peab arvestama ka juura (nt hädakaitse seadused) ja taktikaga (nt millal taganeda ja millal rünnata). Lisaks on vägivaldses kakluses ka psühholoogilised tegurid, mis oluliselt mõjutavad füüsilist ja vaimset sooritust.

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professor Jaan Ginteri sõnul on hädakaitse puhul kaks piiri, mis on hästi olulised: millal võib alustada hädakaitset ja millal peab hädakaitse olema lõpetatud.

P 31: “Maakohtu arvamus, et relva kandev isik peab kallaletungi korral teadma, kuidas vältida endalt relva äravõtmist, on materiaalõiguslikult ilmselgelt põhjendamatu ja elukauge ega välista vähimalgi moel hädakaitset.”

Ekspertide kasutamise vajadus

P 32: “Edasi selgitas ringkonnakohus juba maakohtuga sarnaselt, miks ületas süüdistatav siiski hädakaitse piire: 1) süüdistatav ei tohtinud tulistada kannatanu keha pihta laskude seeriat; 2) süüdistatav teadis relva purustusjõudu, aga tulistas ikka kehasse, ta pidanuks suunama relva kannatanu alajäsemetesse; 3) süüdistatav ei veendunud pärast iga lasku, kas ja millise vigastuse on kannatanule tekitanud; 4) süüdistataval piisanuks ainult ühest lasust kannatanu alajäseme pihta, et rünne lõpetada. ” – Siin on kirjeldatud 1. ja 2.astme kohtu selgitusi, mida riigikohus hiljem kontreeris. Selline asjatundmatus näitab ka eriala ekspertide kasutamise vajadust kohtumenetluses.

P 34: “Kohtute seisukoht, et süüdistatav pidanuks iga tehtud lasu järel veenduma, kas kannatanu sai pihta ja lõpetab ründe, ei võta arvesse juhtumi asjaolusid ning sellise nõudmise järgimine olnuks ilmselgelt võimatu. “
“/… samuti ei saanud kohtute tuvastatud asjaoludel süüdistatavalt eeldada, et ta sihtinuks lasud kannatanu jalgadesse.”

“Asjatundja on arusaadavalt ning argumenteeritult kummutanud väärarusaama, nagu oleks potentsiaalne kuulitabamus visuaalselt kohe näha, ning andnud ütlusi, et üldjuhul ei takista tabamus jalga haavatu edasiliikumist. Kõnekaks võib ka pidada ringkonnakohtu tuvastatut, et süüdistatav tulistas ainult senikaua, kuni tema suunas jooksev kannatanu maha kukkus.”

Risk on ründaja oma

Riigikohtunik Paavo Randma: “Ärge unustage üht põhimõtet, mis karistusõiguses kehtib hädakaitseõiguses: risk on ründaja oma. Üks asi on oluline: õigushüvede proportsionaalsust hädakaitse kontekstis ei võrrelda. See, et keegi otsustab mulle peksa anda ja mul on hädakaitseks ainult relv, ei tähenda seda, et ma pean kannatama ja laskma ennast lüüa. See ei ole niimoodi. Kui inimene teab, et minul on relv ja ma kasutan seda enesekaitseks, ma olen teda sellega hoiatanud, teinud hoiatuslasu ja ta sellele vaatamata otsustab mind füüsiliselt rünnata, on see tema risk.”

+++

Loe ka: Hädakaitse, 3.osa: kakluse menetlusest – “Nii nähtub Riigikohtu lahenditest, et hinnates ühe ja sama kriminaalasja asjaolusid, üle pooltest otsustest (s.o. 70%) esimese, teise ja kolmanda astme kohtud jõudsid kas diametraalselt erinevate järeldusteni või kriminaalasi oli üldse saadetud uueks arutamiseks. “

Kuukiri