hädakaitse süütuse presumptsioon

Hädakaitse, 2.osa: teooria ja mõisted

Jätkuks esimesele osale mis oli enesekaitse seaduslikusest on siinses artiklis vaadatud lähemalt erinevaid hädakaitse mõisteid. Kasutatud allikaks on D.Štšerbini põhjalik magistritöö (Tartu Ülikool, 2014) hädakaitse õigusteooriast tema poolt kasutatud viidetega Eesti õigusteaduse kirjandusele. Lõikude lõppu olen pannud peatüki numbri kui seda on lõigus kasutatud, et vajadusel saaks konteksti lugeda.

Hädakaitse terminoloogiat

Laiemas tähenduses jaguneb hädakaitse kaheks. Esimene on hädakaitseseisund – vahetu või vahetult eesseisva õigusvastase ründe olemasolu kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu. Teiseks on hädakaitsetegevus – ründaja õigushüvede kahjustamist sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele. (1.3)
Hädakaitsetegevuse eesmärgiks on just ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve. Kohus on andnud tõlgendust ründe tõrjumise mõistele, selgitades, et ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust. (2.2.1.)

Kaitsevahend on sobilik, kui see tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või satuksid edaspidi ohtu ründesituatsiooni kui tervikut silmaspidades.
Kui rünne on õigusvastane, siis ei pea kaitsja enda (või teise isiku) õigushüve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. (2.2.1.)
Isik  ei pea enda kaitsmisel rakendama ebakindlaid vahendeid (1.8).

Rünne on inimese tegu, millega ohustatakse õigushüve ning mis on ründena käsitatav sotsiaalse arusaama järgi – agressiivne, seega väliselt kallaletungina võetav inimkäitumine. Sellest tuleneb, et ründe olulisim komponent on ründaja tegevuse ohtlikkus, ründest tulenev oht. (1.3.1)

Peamisteks õigushüvedeks on kehtiva EV PS järgi: § 16 – isiku elu; § 17 – isiku au ja hea nimi; § 18 – isiku piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise/ karistamise keeld; §20 – isiku õigus vabadusele ja isikupuutumatusele; § 26 – õigus perekonna-ja eraelu puutumatusele; § 33 – isiku kodupuutumatus; § 34 – õigus vabale liikumisele. (1.3.1.1)

Vahetu rünne. Rünnatav ei pea ootama hetkeni, mil hakatakse reaalselt kahjustama tema õigushüve, nt teda lööma. Mõjusa kaitse põhimõte kohaselt on kaitse lubatud juba siis, kui ründeoht on selgelt väljakujunenud ning järgmine samm on juba ründe alustamine. Efektiivse lahenduse põhimõtte järgi ei pea kaitsja ootama, kuni ta satub aktuaalsesse võitlusolukorda, vaid ta võib hakata tegutsema sellest hetkest, kui teda ähvardab viimase kaitsevõimaluse äralangemine ning ex ante (teoreetilise objektiivse kõrvaltvaataja)  vaatlejal ei ole mingit kahtlust ründaja tegevuse iseloomus. Seega ei ole kaitsja küll veel aktuaalses võitlusolukorras, kuid siiski sundseisundis. (1.3.1.4)

Hädakaitsetegevus jaguneb kahele vormile: defensiivne ja ofensiivne kaitse. Defensiivne kaitse on kaitsev kaitsetoiming, ofensiivne on aga seevastu ründav kaitsetoiming. Vastavalt vajalikkuse kriteeriumile tuleb valida kõige kergem vastupanu, millest tuleneb, et ründaja suhtes karmim ofensiivne kaitse lubatud alles siis, kui ründajat säästev defensiivne kaitse ei too eeldatavasti edu või ei mõju piisavalt. On ka autoreid, kes leiavad, et ofensiivsele kaitsele ei pea tingimata eelnema defensiivne kaitse, sest kaitsetegevus õiguslikus mõttes ei tähenda kaitset tehnilises mõttes – kaitsja võib ründajale aktiivselt vastu astuda; ta ei pea mitte lihtsalt rünnet passiivselt tõrjuma, vaid võib ka ise aktiivselt tegutseda. Kuigi kaitse ei pea olema passiivne, veel vähem abi kutsumine või põgenemine, võib see siiski seisneda mõnes suhteliselt rahumeelses teos. (1.4.)

Isikul puudub üldse hädakaitseõigus, kui ta on ründe kavatsetult provotseerinud. Isiku eelnev käitumine võib olla nii õigus- kui moraalnorme rikkuv ja kutsuda esile teise isiku ründe, kuid tal säilib hädakaitseõigus, kui ta ei tegutsenud ründe provotseerimise eesmärgil. (1.5.3)

Kokkuleppeline kaklus“.
Kaitsetahe on tahtlus tõrjuda vahetut õigusvastast. Kaitsetahe puudub vastastikuse kakluse korral, sest seal vahelduvad kaitsja ja ründaja rollid osapoolte kokkuleppel ning kummalgi ei teki kaitseseisundit. Küll tekib see seisund aga siis, kui üks pooltest soovib kaklust lõpetada või on juba võitlusvõimetu.
Kestev rünne ning vajadus end selle vastu pikema aja jooksul kaitsta ei muuda rünnet veel vastastikuseks kakluseks. Kaitsetahe ja seega hädakaitse puudub provotseeritud hädakaitseseisundi korral. (1.7.)

Kasutatud allikas:

Dmitri Štšerbin’i magistritöö “Hädakaitse instituut õigusteoorias ja Eesti kohtupraktikas” (Tartu Ülikooli õigusteaduskond, 2014.a) ja tema poolt viidatud allikad. Soovitav lugemine õiguskaitseasutuste operatiivtöötajatele ja erafirmade turvatöötajatele.

Loe ka: 1.osa, Hädakaitse & enesekaitse seadustes

Tasuta kuukiri uutest artiklitest
Mitte sagedamini kui 1 kord kuus.